Kaunis Eesti: pildid mu viimasest reisist kodumaale ning mida ma USAs elades Eesti elust igatsen

Click here to see this post in English.

Kuigi ma olen Eestis üles kasvanud, hakkasin ma alles hiljuti Eestimaa ilu hindama. Ilmselt seetõttu, et rohkem kui kolm aastat tagasi kolisin ma välismaale ning eemal olemine aitab tihtipeale aru saada, et muru ei ole alati teisel pool rohelisem.

Kui ma elasin veel Prantsusmaal, oli Eestisse tulemine üsna lihtne. Lennud polnud kuigi pikad, kuigi kallid ning ajavahe polnud samuti kuigi suur. Nüüd, USAs olles, on koju tulek hoopis keerulisemaks muutunud. Tihtipeale tuleb mul Eestisse sõita kolme erineva lennuga (kahega kui vahel õnneks läheb), piletid on tipphooaegadel 1000 dollari kandis ning ajavahest on ikka mitu päeva paha olla. Seetõttu, saan ma nüüd vaid umbes kord aastas koju, millest on väga kahju, sest igatsen oma pere, sõpru ja Eesti toitu ikka palju.

Kuna ma kirjutan seda postitust eestlastest lugejatele, on see veidi erinev sellest sama postituse inglise keelsest versioonist, kus ma annan välismaalastele ka soovitusi. Mulle tundus, et eestlastele on tobe soovitada heeringat ja musta leiba süüa, nii et see postitus on veidi teistsugune – rohkem sellest, mida ma välismaal elades Eesti kohta igatsen (kuigi heeringas ja must leib on ka osa sellest).

Kui teil on aga välismaiseid sõpru, kes tulevad Eestit külastama, võite neile selle postituse inglise keelse versiooni saata.

Tallinn: romantiline vanalinn ja lahedad hipster rajoonid

Ma pole kunagi Tallinnas elanud (v.a. üks suvi kui ma Välisministeeriumis praktikat tegin) nii et olen end alati Tallinnas kui turist tundnud. Nüüd tunnen end veelgi rohkem turistina, ilmselt seetõttu, et liigun alati turistidega sarnastes piirkondades – no me vanalinn on ju nii ilus!

Igatahes, iga kord kui ma Eestis käin üritan ma nüüd paar päeva ka Tallinnas veeta, sest seal on ikka seda elu ja melu rohkem ja mulle nii meeldib sealseid restorane ja Eesti disaini poode külastada, mida tekib nagu seeni pärast vihma. Mulle tundub nagu Eestis saab mõistliku hinnaga väga ägedaid disainertooteid osta ja samuti ka peenemaid toite proovida. Pluss, on tore vahelduseks maksta selle eest mida hinnalipik ka näitab. USAs peab poes käies ise maksu peas juurde arvutama (hinnalipikul pole kirjas lõpphind) ning restoranis süües peab lisaks maksule ka pea 20% jootraha juurde arvestama. See on justkui sotsiaalne kohustus, sest ettekandjad ja osad teised teenindajad ei ole miinimumpalgaga seadusega kaitstud ning tööandjad maksavad neile, mida iganes nad tahavad (tihti 2 dollarit tunnis), millega ei ela siin kuidagi ära.

Lisaks vanalinnale külastan ma alati ka Kalamaja, mis on nii mõnusa atmosfääriga ning Telliskivist käin ma iga kord vähemalt korra läbi. Sealsed restoranid ja poed on nii põnevad nii et seda käiku soovitan ma alati ka oma välismaa tuttavatele. Seekord külastasin ka Kadriorgu (viimane kord oli vist mingi klassireisiga) ning tuli küll selline tunne peale nagu tegu oleks mini Peterburi versiooniga.

Viru Väravad
Vaade Kohtuotsa vaateplatvormilt
Aleksander Nevski katedraal

Looduskaunid kohad: Metsadest rabadeni ja rabast mereäärsetesse kaluriküladesse

Üks asi, mida ma Pariisis ja Bostonis elades olen tähele pannud, on see, et inimesed veedavad hästi palju aega avalikes parkides ning kasutavad igat murulapikest linnas ikka täiega ära. Eestis ei ole meil sellist kultuuri, sest loodus on igal pool nii käega katsutav ja tihtipeale on inimestel ju enda tagaaiad, või vanaemal vähemalt suur talu või hoov, kus saab perega aega veeta. Ma ei mõistnudki varasemalt KUI palju rohelist meie ümber Eestis tegelikult on.

Ma kasvasin üles põhimõtteliselt täielikus külakolkas, suures talus, palju kilomeetreid lähimast poest ja 20 km lähimast koolist. Seejärel kolisin “linna”, kus elab vaid 6000 inimest ning kus meil on suur tagahoov ning maja taga mets ja jõgi, mida ma pidin kooli minnes ületama. Kui ma olin 16, siis kolisin ma Tartusse, mis tundus toona justkui nagu suurlinn, kuid sellegi poolest, olid metsad ja loodus vaid väga lühikese sõidu kaugusel ning paljudel inimestel olid suured tagahoovid, kus aega veeta.

Nüüd elan ma linnades, kus on miljoneid inimesi ning ma näen, kuidas inimeste suhe loodusega on kuidagi võõras. Looduses käimine on neile nagu reis, mitte elu loomupärane osa. Ning kuigi ma olen pigem ikkagi linnatüdruk (mulle tundub et ka Boston on liiga väike ja Pariis oli mõistliku suurusega), siis mulle tundub, et mul on loodusega kuidagi iseenesest mõistetavam suhe kui paljudel kohalikel inimestel.

Igatahes, tahtsin ma sel korral kodus ka looduses aega veeta. Niisiis, planeerisin oma vanavanemate külastused veidi pikemaks, ning proovisin tee peal ka looduskauneid kohti näha. Näiteks veetsime me sõbranna Sveaga ühe öö Projekt Kodu hostelis Lahemaa Rahvuspargis, külastasime Viru Raba, nautisime ilusat suveilma sealsetes kalurikülades ning sõitsime päikese loojangu aeg ratastega mööda Soome Lahe rannikut.

Nii lahe, et Eestis saab nii lihtsalt metsa alt marju leida
Imeilus vaade Viru Raba vaateplatvormilt
Rattasõit mööda Soome Lahe rannikut

Maitsev ja värske Eesti toit

Ma olen suur Eesti toidu fänn ning tunnen, et me oleme viimase kümne aastaga restoranikultuuri osas suured sammud teinud. Mitte et mulle kodused ja lihtsad toidud ei meeldiks (mu ema hakklihakaste ja vanaema pirukad on ikkagi parimad), aga noored andekad kokad oskavad neid lihtsaid koostisosasid nii ägedalt ära kasutada.

Sel korral külastasin ma palju uusi Tallinna kohti nagu Röst, August, Kärbes, Fotografiska, La Muu kohvik ja Bao Jaam ning külastasin ka mõningaid vanu lemmikuid nagu F-Hoone (sealsed lambaliha pelmeenid seenekastmes on forever mu lemmikud) ja Rukis (mulle nii maitseb sealne kiluvõileib). Lääne-Virumaal oli suureks üllatajaks Altja kõrts, mis pakkus ülimaitsvaid traditsioonilisi Eesti roogasid. Tartus ei jõudnud ma küll palju ringi vaadata, kuid proovisin Forrest Restorani ning sealsed ahjukartulid olid väga head.

Loomulikult ajasin ma ka kahe suu poolega sisse kohukesi, Eesti kalja (ma ei tea mitu pudelit ma selle nädala jooksul ära jõin), musta leiba, suitsujuustu ning snäkke, mida USAs ei saa (nagu Estrella krõpsud ja küüslauguleivad). Üks suurimaid asju, mida ma Eesti juures igatsen, ongi Eesti toit. Ja justnimelt see, et isegi poest suvalt asju ostes, on tegu siiski võrdlemisi tervislike toodetega. USAs on ühes ainsas koogitükis juba tihtipeale 1500 kalorit ning ühes IHOP ometis on 2000 kalorit. Ning ma tean, et kalorid ainuüksi ei näita suurt toidu tervislikkuse kohta, kuid kui selles ühes eines on nii palju kaloreid, siis see näitab, et nad on ikka üllatavalt palju jura suutnud sinna sisse toppida.

Vürtsikilu võileib Rukises
August
PARIM jäätis maailmas – õunajäätis on loomulikku kollakat tooni, mitte neoonroheline nagu USAs
Värsked marjad ja puuviljad Balti Jaama turul

Lõuna-Eesti – idüllilised mõisad, loodusrajad ja tudengipealinn Tartu

Tartus käisin ma sõbranna Kätliniga elektriratastega sõitmas. Muidu lahe mõte Tartu linna poolt, aga palun ehitage rohkem rattateid juurde. Ma ei teadnud, kus selle rattaga sõita, sest kõnniteed olid inimesi täis ja kuigi USAs sõidetakse ratastega autoteel, ei olnud Tartus see lubatud. Nii et pidime siis kuidagi rahva vahelt jukerdama.

Paaril teisel päeval sõitsin ma veidi Lõuna-Eestis ringi ning külastasin oma endist kursaõde Otepääl. Käisin ka mõisasid vaatamas ning Sibulateel pirukaid söömas. Seal oli päris lahe! Mulle tundub, et peaksin teinekord rohkemgi Peipsi äärt mööda reisima.

Lõuna-Eestil on nii palju pakkuda. Mul on väga kahju, et ma ei saanud selle reisi jooksul seal kuigi palju aega veeta. Ma sain Elva kodus vaid paar ööd magada ning Tartus vaid ühe päeva veeta. Kuid sellegipoolest, mõnus kodune ja tuttav tunne oli küll. Kuigi elu läheb kiirelt edasi ning palju on muutunud ja muutumas.

Alatskivi Loss
Tartu raekoja plats, endiselt kaunis ja kodune

Selleks korraks siis kõik. Ilmselt näeme taas järgmisel suvel.

K.

You may also like

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga