Egiptus: kuidas ma adopteerisin tänavalt hulkuva kassi

Click here to see this post in English.

Niisiis kõik, kes mind teavad, teavad, et mul on suur süda loomade jaoks…

Ja kõik, kes mind on jälginud, on lugenud mu eelmisest blogipostitusest ning viimasest FB postitusest, kuidas Egiptuses on loomade seisukord eriti halb. Nii et ma eeldan, et see oli ainult aja küsimus, kuniks ma enam selle teema pealt silma kinni ei pigista ning tahan kedagi praktiliselt aidata.

Niisiis, saage tuttavaks Reyga. Rey sai oma nimeks inspiratsiooni Star Warsi karakter Rey järgi, kes pidi samuti kõrbes üksinda ilma perekonnata ellu jääma. Ma leidsin Rey ühe hiina restorani eest. Ta lausa palus tähelepanu ja paitust ning kui ma lähenesin talle, et pai teha, siis tundsin jubedalt kõiki konte ta selja peal oma käe all. Ta oli tõeliselt räsitud ja kurva olemisega.

Ma läksin hiina restorani ettekandjatelt küsima, et kas see kass on nende oma. Nad ütlesid, et see kass elab seal. Mida see tähendab, ei tea, aga kindel on see, et sellel kassil küll päris kodu ega päris omanikku polnud. Ilmselt pidasid nad silmas seda, et see kass käib aeg-ajalt nende restorani hoovis toitu noolimas. Rey nägi välja tõsiselt alatoidetud, nõrk, haiglane ja depressiivne. See oli selge, et tal pole päris kodu. Nii et ma ütlesin iseendale, ah, mida iganes, võtsin ta endale sülle, istusin uberisse ja tõin ta enda juurde koju.

Nukra Rey esimene päev uues kodus

Alates sellest kui ta minu juurde jõudis, on ta tahtnud nii-nii palju tähelepanu, armastust, pai ja hoolt. Ta käib mul igal sammul järel, isegi kui ma lähen duši alla, ning räägib mulle pidevalt mjäu-keeles erinevaid lugusid. Esimene öö pidin ta lõpuks teise tuppa ära viima, mille peale ta veidi nuttis. Ma lihtsalt ei saanud üldse magada, sest ta üritas igal võimalusel mulle nii külje alla pugeda kui võimalik. Ma ei julgenud end pööratagi ilma et Reyst üle ei rulluks. Lisaks sellele oli ta üliräpane ning ma kartsin, et tal on endaga ka ilmselt tänavalt mõned haigused kaasas.

Esimene õhtu ja ta nahahaigused 🙁

Niisiis me läksime loomaarsti juurde, oleme seal käinud juba mitu-mitu korda, erinevatel süstidel ja ka muidu kontrollis. Tänud siinkohal mu kolleeg Khaledile, kes aitas mul alguses Reyga ringi liikuda. Ja mul oli õigus, ta oli tõepoolest väga halvas seisukorras. Rey immuunsüsteem oli täiesti rikutud ja nõrk, tal on erinevad nahahaigused ning kõhuhädad, ilmselt ussid ja muud probleemid. Loomaarst oli väga mures. Pärast arsti juures käiku oli Rey nii stressis, et tal läks keset tänavat minu süles kõht lahti, nii et kogu vedel haisev kraam purskas minu ja tänava peale. Meil olid päris hullud paar esimest päeva.

Hirmuäratav loomaarst

Arst tegi talle paar süsti ning kirjutas kolm erinevat tüüpi ravimit, mida ma pidin talle 2 korda päevas andma. Jeerum, kus oli alles katsumus talle siirupit ja tablette kurgust alla suruda. Mul on siiani sõjahaavad sellest järel. Mõtlesin juba üks hetk pisarsilmi, et ma ei suuda. Aga õnneks nüüd ta on juba paranemas ja tunnen, et veidi paremas seisukorras kui varem. Kui tal läheb olukord paremaks, siis teeme vaktsiinid ka ning ilmselt hiljem ka steriliseerimise. Kairos on niigi palju kodutuid kasse, kes otsivad kodu, ei ole tarvis, et Rey ka veel sellesse hulka juurde panustaks.

Neiu roosas

Ma olen juba umbes pool oma kuu eelarvest tema peale kulutanud. Me pidime ostma nii palju asju. Alustades liivakastist ja puurist ning lõpetades arsti tasudega. Ja ausalt öeldes on ta väga palju mu vaba aega ja energiat okupeerinud. Mul on tunne nagu mul oleks laps kodus. Mu sõber küsis minult, et kas see on liiga palju ning kas ma tahan teda tagasi viia sinna, kust ma ta leidsin, kuid ma ütlesin kategoorilise ei. Sellest hetkest kui ma ta endale sülle võtsin ning koju tõin on ta minu vastutus ning see on minu ülesanne tema eest hoolt kanda. Kui ma Kairost lahkun, siis plaanin talle uue toreda kodu otsida. Kui ta mulle just liiga südamelähedaseks ei saa. 😉

K.

You may also like

kommentaari

  1. Minu süda murdus igakord kui mõnd õnnetut hinge nägin, neid on seal tohutult palju. Elasin Egiptuses poole teise aasta jooksul kahes eri piirkonnas ja nägin sel ajal palju erinevaid suhtumisi loomadesse. Nii neid kes naersid mu, kui rumala eurooplase üle, kes nuttis, pärast seda kui paari kuune kutsikas mu silme ees neljandalt korruselt surnuks kukkus. kui ka selliseid, kes väikesemagi murega oma kiisudega arsti juurde sõitsid. Aidatud sai nii mõndagi kiisut. kahjuks kõiki ei suuda aidata. kuid nii mõnigi kiisu sai mõnda aega paremat elu nautida. kahjuks selle kutsu heaks oleks võinud paljugi teisiti teha, lihtsalt ei eeldanud, et kutsu omanikud niiiiii ükskõiksed loomade suhtes on.

    1. Appi, mul jättis süda su kommentaari lugedes paar lööki vahele. See on nii julm, kuidas looma elu on siin nii vähe väärt. Nägin samuti, kuidas ühe tunnised kutsikad tänaval lootusetult niutsusid ja abi palusid, kuid keegi peale minu ei jäänud isegi seisma või pööranud pilkugi. Või kui ma nägin surnud elujõulist ilusat koera ja suurt hobust tänaval, no see on lihtsalt nii julm.

      Aga mul on hea meel, et on inimesi nagu sina, kes aitavad neid mõningaidki loomakesi natukene paremat elu elada! Aitäh kommenteerimast. 🙂

  2. Ma võiks vist terve pika jutu kirjutada sellest julmusest. Alustades hobuste piitsutamisest, et need autodega sama kiirelt liiguks, eeslite 20cm keti otsas pidamisest kuni kasside õhtusöögiks püüdmisega

    1. Omg, mida? Õhtusöögiks püüdmine? Wow… asi on vist veel hullem kui ma arvasin.

      Aga jah, neid vaeseid hobuseid ja eesleid olen ka näinud. Alles üleeile nägin surnud hobust tänavanurgal maas, kedagi ei huvitanud. 🙁

  3. aga tõesti leidub ka neid, kes peavad lemmikuid pereliikmeks. kohtasin ühte tädi, kes kiisude eest paremini hoolitseb kui mõni oma laste eest. ja hiljuti võttis üks sõbranna omale kassipoja ja jagas kohe oma uudist ja rõõmu minuga 🙂 teadis, et ma saan aru 🙂 sai mõned näpunäited, kuidas kiisule mänguasju ise teha, et teine ei peaks vaid varvaste tagaajamisega leppima.
    Oma kaasa keerasin ka nö kassiusku. toidab tänavakasse ja oma tänava kassid jooksevad talle vastu, kui koju läheb. eile just kurtis, et ei ole nunnusid kassipoegi praegu, kellega mängida 🙂 aga sõbrad sellest aru ei saa. nendele jaoks loom on loom, mitte lemmik ja veel vähem pereliige.
    tänavakasside elu on seal karm, kus suurim vaenlane on tegelikult inimene. eriti kividega laps või tekiga nooruk.
    aga punast täppi meeldib tänavakassidel ka püüda 🙂

    1. Jah, ma olengi kõige enam üllatunud ja kurvastanud selle üle, et nad on nii kartlikud. Üritasin kolme-käpaga koerale sõbralikult läheneda, et talle kuuma ilmaga vett viia, aga ta lihtsalt hüppas minema iga kord kui talle läheneda üritasin. Ju vist inimese tõttu ta oma neljanda käpa ka kaotas. 🙁 Aga jah, see on tõsi, kassi ja koera ei suhtuta nagu lemmiklooma. Samas ka Eestis olen seda maakohtades mõnikord täheldanud. Koeral on funktsioon – maja valvata – ja seda võib ta teha ka 24/7 iga ilmaga ketis mingit lörri aeg-ajalt süües. Keegi ei tee pai ega tegele ega midagi. Ka see on kurb elu. Ehk isegi kurvem kui tänavaloomadel, kes saavad vähemalt vabalt ringi liikuda. Võta näpust.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga