Aasta vanem ja targem: 6 mõttetera 24-aastaselt

Click here to see this post in English.

Eelmine nädal oli mu 24. sünnipäev…

Ma tean, et see kõlab naeruväärselt, aga 24 tundub juba päris kõrge number. Ma mäletan kui ma olin 12 ja mõtlesin, et “17 on küll kõige vanem, mis ma saada tahan!”. Hiljem mõtlesin, et noh, 21 on ka päris kena number. Nüüd tundub, et aeg võiks natuke vaiksemalt liikuda. Kõik mu ümber jäävad vanemaks, kaasa arvatud mina, ja elu on muutumas. Noorukist päris täiskasvanuks.

Mis eelnev aasta mulle tõi? Mind võeti mu unistuste magistriprogrammi vastu, ma lõpetasin cum laudega, ma kolisin ühest riigist teise, ma töötasin kuni 16-tunniseid päevi tasustamata praktikatel, ma ütlesin nägemist oma Eesti sõpradele ning leidsin Pariisist uued sõbrad, ma ütlesin oma kallile pereliikmele lõplikult nägemist, ma igatsesin lund ja musta leiba, ma pidin ülikoolis stressi käes vaat et hulluks minema, ma igatsesin oma koera ja perekonna järgi, ma sõin hommikust Kilimanjaro mäe nõlvadel, ma sõin õhtust Eiffeli torni jalamil, ma õppisin mitte olema perfektsionist, ma sain teada, et kolin Egiptusesse, ma õppisin uut keelt, ma armusin ühte võrratusse mehesse.

Selleks, et nüüd veidike enesepeegeldust harjutada, kirjutan siia üles mõned olulisemad arusaamad, milleni ma eelmise eluaasta jooksul jõudsin. 

1. Õpi ütlema ‘EI’. Iga natukese aja tagant leidsin ma end situatsioonist, kus olin ebanormaalse kohustustehulga tõttu stressist endal juukseid peast kiskumas. Ja seda seepärast, et ma olin kõigele muudkui harjunud jah ütlema. Ma tundsin süütunnet kui ütlesin projektidele ei, või tööle ei, või inimeste palvetele ei. Ma tundsin, et pean igast võimalusest kahe küünega kinni haarama, et oma karjääriredelit veelgi kiiremini ronida. Reaalsus on see, et see ei toimi. Varem või hiljem jookseb selline eluviis sohu. Parem on mõista, mis on su prioriteedid ning teha siis neid väheseid asju väga hästi. Ja samal ajal ka vahel aeg maha võtta ning hoopis raamatut lugeda, filmi vaadata, jalutada või maalida. Teha midagi, mis teeb sind õnnelikuks.

2. Ära karda oma mõtteid väljendada. Ma olen õppinud, et inimestele väga meeldivad ausad vestlused ja tagasiside. See ei tähenda, et sa peaksid kellelegi õelate kommentaaridega peale lendama, aga siirad vestlused viivad kaugele. Olen märganud, et inimesed ei julge teineteise tööle tihti komplimenti anda või head professorit silmast-silma kiita. See on aga ülioluline, kuna tõstab nii nende kui ka sinu enda enesekindlust. Inimesed jätavad sind hea sõnaga meelde. Sama reegel kehtib ka kriitika kohta. Loomulikult ei saa sa kõiki inimesi endaga nõustuma, see pole realistlik ja pole isegi vajalik. Kuid kui sa toetad oma argumendid asjalikele allikatele, siis vähemalt inimesed austavad sind arvamuse avaldamise eest. Ma ütlen alati, et “ainult surnud kalad lähevad vooluga kaasa”.

3. Hoia oma mõtted tulevikus. Ma tean, et paljud ei pruugi minuga siinkohal nõustuda, kuid see on tõesti minu jaoks hästi toiminud. Ja siinkohal mõtlen ma eelkõige karjääri osas. Ma ei astu kunagi suuremaid samme, ilma et ma mõtleks, kuidas see pusletükk suuremasse plaani sobitub. Ma tean, et mul on rohkem kui aasta lõpetamiseni, kuid ma mõtlen juba vaikselt, kuhu tööle kandideerida. Planeerimine toimib. Sa pead läbi mõtlema, mis on sinu unistused ja ambitsioonid, sest tihtipeale pead sa nendeni jõudmiseks päris mitu sammu võtma. Ning see ei juhtu üleöö. Nii mõnigi inimene on mulle kirjutanud, et küll ma olen ikka õnnega koos, et olen nii kaugele jõudnud. Kuid see pole kokkusattumus. Ma olen selle nimel palju tööd teinud, oma tugevused ja nõrkused läbi katsetanud ning planeerinud mõned sammud, mis aitavad mul unistuseni lähemale jõuda. Ma pole siiani täiesti kindel, mis see lõplik plaan endast kujutab, mis on mu sihtpunkt, aga vähemalt ma olen mingis suunas liikumas.

4. Lase minevikust lahti. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kuid ma leian end tihtipeale mõtlemas oma vigade ja möödapanekute peale. Mõnikord lähen õhtul voodisse ning ausalt, nagu keegi paneks plaadi mu peas käima, mis ketrab muudkui tehtud vigasid. Mida oleks võinud teisiti teha, mida oleks võinud teisiti öelda. Ma tean, et sellest harjumusest lahti saamine on ülikeeruline, kuid mineviku pagasi endaga kaasas vedamine ei tee midagi head, see on liiga raske. Õpi vigadest ning liigu siis edasi, ilma pagasita.

5. Sa ei pea kõiges täiuslik olema. See on mu eelmise aasta üks suurimaid katsumusi. Mul on alati olnud selline koorem õlgadel kanda, mis käseb mul kõike kõige paremini teha. Ma pean olema koolis number üks, ma pean võitma esimese koha, ma pean saama kõiges kõige paremad tulemused. Ja Eestis polnudki see nii keeruline – lõpetasin ilma koolis käimata parimate eksamitulemustega ja Tartu Ülikooli cum laudega. Kuid siin on lood teistmoodi ja see on mind proovile pannud. Sciences Po on põhimõtteliselt üks perfektsionistide klubi, kus on maailma kõige püüdlikumad inimesed kokku tulnud. Ja me ülikool annab meile igas aines “koha”, mis teavitab, mitmes me kogu klassi raames oleme. See viis mind täieliku ületöötamiseni. Ma üritasin 10-tunnistes loengutes käia, 100 lehekülge poliitikaanalüüse kirjutada, osalise kohaga töötada, vabatahtlikuna õpetaja olla ning assotsiatsiooni juhtida. Ning loomulikult täiuslikul tasemel! Ei, ei saa nii elada. Kas on tõesti eluks vajalik kõikides ainetes parimad tulemused saada? Kas see defineerib mind tulevikus? Ei. Ma õpin enda jaoks, ma olen iseenda parim vorm, ma ületan iseennast, mitte teisi.

6. Mõista kui priviligeeritud sa oled. Ma tean, et ma ütlen alati, et ma olen palju vaeva näinud, et jõuda sinna kus ma olen ja see on tõsi. Kuid sellele vaatamata tuleb tõele näkku vaadata ja näha, et mu elu on olnud palju lihtsam kui miljonitel teistel siin maailmas. Ma tulen arenenud Euroopa riigist, ma pole ühegi vähemusgrupi osa, ma olen enam-vähem täie tervise juures, ma kasvasin üles terves perekonnas. Rääkimata sellest, et ma pole pidanud kogema sõda ja põgenikelaagreid ning muid koledusi, mida ma ei suuda isegi ette kujutada. Nii, nüüd kui sa jõuad sinna punkti, et saad aru kuivõrd õnnega koos sa oled ja et sul on antud elus päris hea stardipunkt, siis saad sa liikuda edasi ja kasutada oma privileegi teiste inimeste aitamiseks. Loomulikult suur osa meie elust on meie enda teha, kuid paras tükk sellest sõltub ka sellest, mis olukorda sa sündisid.

Nii et loodan, et tulev aasta tuleb veelgi parem ja õpetlikum. Varsti kirjutan teile juba Giza Püramiidide juurest, töötamas oma unistuse organisatsiooni – Maailma Terviseorganisatsiooni – heaks. Globaalne tervishoid on mu uus kirg, mille leidsin samuti eelmisel aastal.

K.

You may also like

kommentaari

  1. Very well thought-out Kertu. Whenever I try to do things perfectly, I remind myself of Salvador Dalí’s quote: “Have no fear of perfection, you will never reach it.” Funny and true! Cheers to the end of the semester and best wishes for the next step!

    1. Haha, this quote gives me mixed feelings. Funny and sad at the same time indeed. 🙂 Thank you so much for your encouraging words and nice to see you reading my blog. Good luck to both of us with out next steps! xx

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga