Eesti: Huskypargi karvane ja lõbus kogemus

Click here to see this post in English.

See postitus paneb kõik loomasõbrad justkui ühes kooris “aww” ütlema.

Sain imelise võimaluse teha koostööd Eesti kõige lahedama kelgukoerte pargigaHuskypargiga Raplamaal, mida juhivad külalislahked ja vahvad Helle ja Jaanus. Suur aitäh selle laheda kogemuse eest! Me tõesti nautisime oma aega teie talus. Üritan nüüd nii hästi kui oskan selle laheda kogemuse ka kirja panna ning loomulikult nautige neid vahvaid pilte maailma kõige armsamatest karvastest tegelastest.

Helle ja Jaanus, nende 41 koera, 3 hobust, mõned jänesed ja kass elavad Raplamaal Raja talus. Talu asub Tartust paaritunnise sõidu kaugusel ning Tallinnast veelgi lühema tee kaugusel ning pakub mõnusat maalähedast kogemust, mida ühel linnavurler hädasti aeg-ajalt tarvis on. Ja sa kindlasti juba mõtlesid – 41 koera?! Kas tõesti nii palju? Jah, nii see on. Nad hoolitsevad 41 kelgukoera eest – 30 neist siberi huskyd ning 11 alaska malamuuti. Kohe talu väravas tervitasid meid kaks küpsemas eas karvast sõbrakest – mõlemad alaska malamuudid – koerad, kellest ma olen unistanud. Alaska malamuudid on suuremat kasvu kui siberi huskyd ning neil on ainult pähklipruunid silmad kui huskydel võivad olla väga erinevat värvi silmad – alates sinise ja lõpetades pruuni või täitsa seguga. Sama käib ka huskyde karva kohta. Paljud kujutavad ette, et huskyd ongi kõik hallikas-musta ja valgekirjud, nagu ajakirjades nähtud, kuid tegelikult on neid väga erinevaid värve – nii halle, valgeid, musti kui ka kirjusid.

Helle ütles, et malamuudid on koerad, keda kõik alguses tahavad – nad näevad lihtsalt nii armsad ju välja. Sellegipoolest, aktiivsemad inimesed võtavad endale tavaliselt hiljem ka siberi husky, kuna huskyd on energilisemad ning sportlikumad kui malamuudid seda on. Helle tõmbas humoorika paralleeli autodega – malamuudid on nagu ilusad uunikumautod, mida on ilus vaadata ja kellele alati kõik ka võistlustel kaasa elavad, kuid nad ei saa kiiremate, kergemate ja uuemate mudelite vastu, kes on lihtsalt sportlikumad, nagu siberi huskyd.

Alaska malamuut
Siberi husky

Aga nad armastavad kõiki oma koeri väga. Sama lugu ka hobustega, keda neil on kolm. Neil on üks suur ja kaunis Eestimaine Tori hobune, kellel nimeks Halloo ning kaks väiksemat valget segatõugu hobust Meloodia ja Nukuke. Hobused olid väga uudishimulikud ning sõbralikud ja piilusid muudkui aia ääres, et millal me küll sinna tuleme. Ja mitte asjata, kuna nad juba teadsid, et üks osa tuurist on ka hobustele kuivatatud leiva andmine, mida nad väga armastavad. Ka kõige väiksemad said hobuseid paitada ning toita ning kui hea ja parem oli otsa saanud, kaotasid ka hobused varsti huvi ning liikusid eemale, tagasi oma ’igapäevatoimetusi’ tegema.

Pärast hobustega sõbraks saamist liikusime edasi taluhoovi, kus Helle meile ükshaaval kõiki koeri tutvustas. Koertel on kõigil ägedad nimed ning nende elamistingimused on väga head – tavaliselt jagavad kaks koera ühte aedikut. Mõned koerad muutusid ka armukadedaks kui hoopis nende ‘elukaaslane’ sai ohtralt pai ning nemad pidid vaid kõrvalt vaatama. Tundusid inimestega päris sarnased emotsioonid olevat. 😀 Karvaste sõbrakeste tutvustamise keskel näitas Helle meile ka erinevaid saane – alates traditsioonilistest ning lõpetades uute ja vingete võistluskelkudega. Kelkudel on pidurid ja ka käsipidur ning võistluskelkudel on kelgu ees üks kott. Kas oskate arvata, mille jaoks see kott seal võistluskelgu peal on? Ei? Okei. See on nimelt selleks, et kui võistluse aeg peaks koer end vigastama või lihtsalt väga ära väsima, siis tuleb seesama koer sinna kotti tõsta ning koos temaga finišisse sõita. Ükski koer ei tohi maha jääda! Pereliiklmeid ei jäeta ju maha. 🙂

Kui peremehed asusid koeri kahe kelgu ette rakendama, siis saime meie ühe 20 minutise ‘vahetunni’ teha. Pool aega sellest veetsime mõnusas kaminaga soojaks köetud tares oma siniseks külmunud varbaid soojendamas ning ülejäänud aja alaska malamuudi kutsikaid nunnutamas. Need pisikesed mürakarud sündisid alles eelmise aasta lõpus. Mingil põhjusel arvasid nad, et mu kindad on rahva vaenlased ning asusid neid usinalt närima ning otsast tirima. Aga kuna nad olid nii armsad, siis ei pannud ma seda isegi pahaks. Võtke kas või sada paari kindaid endale kui see teid õnnelikuks teeb! PS: Kui keegi on huvitatud kelgukoera ostust, siis tasub ühendust võtta nende Hellerkantri kenneliga. Ja kui te pole kindlad, kas kelgukoer on teile ikka sobilik koer, kas iseloom klapib ja millised nad tegelikult on, siis see tuur on hea võimalus neist loomadest veidi paremini aru saada. Koera võtmine peaks olema siiski läbimõeldud otsus.

Ja ei läinudki kaua kui koerad olid kelkude ette rakendatud – kümme koera ühe kelgu ees. Ja ohsa vana, kus koerad olid alles elevil! Nad marssisid ühe koha peal ning ulusid sellises kõrges noodis nagu nad poleks mitte kunagi elus kelgu ees saanud olla. Helle ütles, et see on osaliselt selle süü, et sel aastal pole palju talve olnud ning koerad pole saanud palju sõita. Nad tõesti naudivad kelgu vedamist. Ühel kelgul oli ruumi kahele inimesele ning kelgujuhile. Inimesed hüppasid kiirelt kelgule ja enne kui me märkasime, olid nad juba vaateväljalt kadunud. Kelgukoerad jooksevad tõeliselt kiiresti! Pole ka ime, kuna Huskypark on Baltikumi kõige kiiremate koerte kodu. Kui esimesed naasesid oma ringilt pidid järgmised juba valmis olema kelgule hüppama, enne kui karvased kelguvedajad elevusest minema sõidavad. Üle 30 sekundi neid küll ühe koha peal ei jõudnud hoida.

 

Lõpuks oli ka minu ja mu sõbranna Merka kord. Kõik, kes mind teavad, teavad et ma olen suur koertefänn ning Merkaga on täpselt sama lugu. Tema armastab kelgukoeri kohe eriliselt. Pole vist tarvis mainidagi, et olime ülielevil! Ning sõit oli tõesti nii äge või veelgi ägedam kui olime unistanud. Koerad jooksid kergel sammul läbi värske pehme lume. Nii kiiresti, et mul lendas vaat et müts ka peast! Tegu oli tõesti lõbusa ja vinge kogemusega. Mul oli vist terve sõidu aeg kõrvuni naeratus näol ja ka pildid tunnistavad seda.

Kui jõudsime tagasi tallu, olid kõik juba võrdlemisi väsinud ning külmunud, niisiis oli tuuri viimane osa vägagi tervitatav. Istusime kõik kamina ette lambanahkade peale maha, jõime kuuma teed, sõime värskelt ahjust tulnud ning veel sooje saiakesi, vaatasime kelgukoerte videosid, jutustasime niisama ning lõpetasime selle 1,5-2 tunnise tuuri mõnusa magusa küpsisetordi ampsuga. Tõesti mõnus ja lõõgastav lõpp sellele põnevale ja õpetlikule tuurile. Ma ei oleks osanud oodatagi, et tegu on niivõrd hariva tuuriga. Kõik said küsimusi küsida ning Helle jutustas erinevaid lugusid. Aga te peaksite muidugi ise neid kuulma kui kohta külastate, sest see kogemus on seda väärt! Kindlasti parim tuur koera- või loomasõpradele nagu mina.

Ja muidugi, ärge unustage tsekkida nende FB lehekülge!

K.

You may also like

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga