Tansaania: Me käisime safaril!

Click here to see this post in English.

“Appi, kaelkirjakud on nii armsad!”…

Hüüdsin ma sel päeval umbes kolmkümmend korda. Veider, et ma polnud kunagi elus korralikult kaelkirjakut näinud. Tallinna loomaaias neid loomulikult pole, aga ka Dublinis nägin ma neid vaid läbi klaasseina. Ning loomulikult on see hoopis midagi teistsugust näha neid metsikus looduses. Ja see ongi safarite (PS: safari tähendab suahiili keeles teekonda) iva – sõita läbi massiivsete maa-alade ning üritada sealjuures metsikuid loomi näha. Keeruline ülesanne kellelegi, kelle silmanägemine on nagu minul. Kuigi paljudel kordadel ei pidanud me isegi kaugele vaatama – elevandid komberdasid nii muuseas meie auto eest mööda.

Sõna otseses mõttes autode eest mööda marssimas 🙂
Kolm sõpra

Me broneerisime oma safari Peace Matunda kooli ja orbudekodu kaudu, millest ma ka eelmises blogipostituses kirjutasin. Kuna meil oli puudu nii rahast kui ka ajast, siis otsustasime ühepäevase safari kasuks Tarangire rahvusparki. Tavaliselt on safarid vähemalt kahe- või kolmepäevased ning sealhulgas külastatakse mitmeid rahvusparke, millest kuulsaim on Serengeti. Kuid kui aus olla, siis see üks pikk päev oli juba piisavalt väsitav – õues oli väga palav (umbes 30 kraadi varjus), kõik oli konstantselt tolmupilve all ning päike paistis terve päev (kuuest hommikul kella kuueni õhtul) meile lagipähe, kuna autol oli katus vaatluse ajaks pealt ära võetud. Pole ime, et ma sain just sellel ühepäevasel safaril enda reisi kõige vastikuma päikesepõletuse.

Mõnel autol on päikesevari
Katry oma tavaasendis

Igatahes, safari maksumus oli 220 dollarit nägu. Ma tean, mis sa mõtled – jeerum kui kallis! Eriti arvestades, et see oli ju vaid ühe päeva hind. Kuid las ma selgitan. Esiteks, safari korraldajad peavad maksma rahvusparkide sissepääsutasu, mis on 50 dollarit inimene. Teiseks, nad peavad maksma kütuse eest – auto millega me sõitsime võttis umbes 20 liitrit sajale ning ainuüksi edasi-tagasi sõoit rahvusparki oli umbes 340 kilomeetrit. Lisa sinna juurde veel päev otsa pargis ringi sõitmine ja sul on koos vähemalt 400 kilomeetrit ehk 80 liitrit kütet. Kolmandaks, hinnas oli ka lõuna ja kõik joogid. Nii et kui veidi arvutada, siis selgub, et tegelikult ei lõika firma sellest üritusest suurt kasumit. Kuigi, kui ma safarit otsisin, siis sattusin ka 1000€/inimene kahepäevaste reiside peale. No tule taevas appi, kus tahavad valgeid turiste nöörida! Lisaks tuleb safari broneerimisel olla äärmiselt ettevaatlik, kuna selles äris on väga palju petiseid, kes tahavad su taskud tühjaks teha nii, et elevante võid sa ainult unes näha. Ausalt, korraliku tuuri pakkuja leidmine oli üks keerulisemaid asju, mis olen pidanud kunagi tegema.

Väike sebrapoiss

Massiivsed baobab puud

Aga sain hakkama! Ja tegin ka hea valiku, kuna mitte ainult ei saanud me head hinda ja toetanud toredat heategevusorganisatsiooni, vaid ka safari ise oli väga lahe! Meie giid oli tõeliselt tore ja viisakas keskealine mees. Tõeline rõõm, arvestades, et iga teine “giid” ajab suust ilget jura välja ja üritab veel samaaegselt sulle külge lüüa. Meie giidil oli ka väga hea silm, kuna te leidis kergelt ka kõrge rohu sees magavad loomad üles. Näiteks ei oleks ma ealeski puu all maganud lõvisid märganud kui ta poleks mulle seda kolm korda öelnud. Ta üritas isegi lähemale sõita. Kuid õnneks mitte liiga lähedale, kuna meie auto oli külje pealt täiesti lahti ning me oleks nendele suurtele kassidele kindlasti üks maitsev kõhutäis. 

Lions chilling in the shade // Lõvid varjus puhkamas

Meie toreda giidiga

Tegelikult olin ma väga üllatunud kui lähedale me loomadele minna saime. Kuigi rahvusparkides on keelatud autodest välja astumine, pole see isegi vajalik. Tee peal komberdasid pidevalt sebrad, tüügassead magasid meie kõrval puu all varjus, ahvid üritasid mu lõunat varastada ning peaaegu ka õnnestusid selles, kaelkirjakud matsutasid puulehti meist vaid 10 meetri kaugusel ning elevandid blokeerisid me teed mitmel korral. Üks elevandipere oli meile lausa nii lähedal, et hetkeks hakkas kõhe. Neil oli üks beebielevant seltskonnas ning järsku hakkas üks suurtest sellidest väga erksa sammuga meie poole astuma. Õnneks autojuht kohe märkas seda ning liikus autoga veidi edasi, nii et suur vant rahunes maha. Hiljem ütles me autojuht, et seda võib tõesti tulla ette, et kui elevandiemmel on pisike lähedal, siis tuleb tal teinekord isu auto katki istuda. 🙂 Sellistel hetkedel saad sa aru, et oled metsikus looduses ning mitte loomaaias.

Kes kauem ilma silmi pilgutamata suudab olla, see võidab

Masai kaelkirjakud
Väike puhkepaus
Antiloobid
Gnuud
Vervetahv
Paavian varjus lebotamas
Tüügassiga ehk Lõvikuninga multika Pumba
Armsad seltskondlikud sebrad
Nende karvaste nukkide järgi saab öelda, et tegu on emase kaelkirjakuga

Kokkuvõttes ma arvan, et pildid räägivad sel korral rohkem kui tuhat sõna. Safari on tõesti midagi sellist, mida saab ainult ise kogeda. Ausalt öeldes ei olnud ma kunagi väga huvitatud olnud. See tundus veidikene igav. Kuid tegelikult oli tegu väga vinge elamusega, näha neid imeilusaid loomi nende looduslikus keskkonnas. See murrab mu südame kui ma mõtlen kui palju salakütte endiselt nende loomade mõrva pealt raha teenivad. Näiteks on mustad ninasarvikud peaaegu väljasuremise äärel – nende populatsioon on langenud 65 000 isendilt 1970ndatel aastatel kuni tänapäevani, kus looduses elab veel vaid veidi üle 5000 musta ninasarviku. Ka Aafrika elevantide ‘elevandiluu’ kihvade nimel illegaalne tapmine jätkub ning iga aasta tapetakse kümneid ja tuhandeid elevante, et pelgalt nende kihvad küljest lõigata, looma laip maha jätta ja siis kihvad suure kasumi eest maha müüa. Inimesed võivad olla tõesti jõledad. Kuid vähemalt kasutatakse osa meie rahvuspargi piletitest valvurite palkamiseks ning näiteks paljudel mustadel ninasarvikutel on nüüd relvastatud pargivalvurid neil lähedal silma peal hoidmas. Need loomad on tõesti võrratud. Kuigi me olime päeva lõpuks nii pagana väsinud, kõik juuksed ja riided tolmu ja liiva täis ning nahk päikesepõletusest peaaegu et karjumas, oli tegu tõesti võimsa seiklusega. Tansaania on võrratu. Sellel riigil on tõesti nii palju pakkuda.

K.

You may also like

kommentaari

  1. All these photos are incredible, just breathtaking – I really want to experience this someday too! I’d be interested in a blogpost on how you plan your trips, and what kind of equipment/process you use to take your photographs!

    1. Hi! Sure. I use pretty basic Canon 1100D but I just recently purchased a Canon EF-S 55-250mm f/4-5.6 IS STM lens which works like magic. 🙂 Especially when you need to catch things from further away such as animals and birds.

    1. Ma mõtlesin kohe sinu peale, et sa oled alati rääkinud, kuidas tahad safarile minna. 🙂 Ja nüüd ma olen kindel, et sulle meeldib see kohe väga! Kallid ja aitäh kommentaari eest. <3

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga