Tansaania: kaks ööd orbudekodus

Click here to see this post in English.

Lendasime Põhja-Tansaaniasse, Kilimanjaro mäe jalamile, ning ööbisime kohalikus orbudekodus. Milline armas projekt!

Pärast Dar Es Salaami, Tansaania suurima ja mitte nii toreda (meid kui noori valgeid naisi nii jõllitati, kutsuti nimedega kui ka näpiti tänaval) linna külastamist, on Põhja-Tansaania justkui sõõm värsket õhku. Me lendasime Darist Kilimanjarosse, kust liikusime paarkümmend kilomeetrit lääne poole, kus meid ootas uus ajutine kodu. Arengumaades nagu Tansaania, on alati kasulik enne oma raha andmist ka Googeldada, kuhu see raha läheb. Palju on igasuguseid ärimehi, kes tahavad lihtsalt kasumit teenida ning mitte kogukonna arengusse panustada. Ma leidsin Lonely Planet vahendusel sellise safari pakkuja nagu Peace Matunda, kes annetavad 15% tuludest nende enda orbudekodu ja kooli heaks. Niisiis see otsus just neilt teenust osta, tuli kiirelt.

Dar Es Salaami hullumaja

Alates oma autojuhiga kohtumisest tundsime end väga mugavalt ja turvaliselt. Autosõit orbudekodu juurde oli võrdlemisi seiklusrikas, kuna nad asuvad nö pärapõrgus, 15 km kaugusel lähimast linnast, keset loodust ja sinna viivaid künklikke teid. Kuid see on ka põhjus, miks see on nii täiuslik – rahu ja vaikus, loodus ning üle puude kõrguv Meru mägi. Me üürisime toa ühes nende majakestes ning kuigi tegu on väga tagasihoidliku majakesega, oli kõik puhas ning kõik vajalik olemas. Naeruväärselt väikese hinna eest (8€ öö) saime me omanikega süüa kodust hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Ning kõik see toit oli super maitsev! Parem kui paljudes restoranides, mis me Zanzibaril proovisime. Kuna me olime seal ainsad turistid, oli kõik veelgi personaalsem ning mul oli tunne nagu me oleks peretuttavatele külla tulnud. Ja kas ma mainisin, et neil on maailma kõige sõbralikum koer? Ma istusin koeraga oma 20 minutit puu all varjus ja paitasin teda ning iga kord kui ma oma käe ära võtsin, siis tõstis ta oma käpa mulle põlve peale, et märku anda, et veel on pai vaja teha.

Perenaine rääkis meile Peace Matunda projektist lähemalt. Nad on seda juba 11 aastat juhtinud ning praegu elab nende orbudekodus 25 last. Lisaks sellele on siin ka kool, kus käib veel lisaks orbudele ligi 200 last, kelle vanematel pole rahaliselt võimalik oma lapse kooliteed toetada. Kahjuks ei saa Peace Matunda valitsuselt mittemingit rahalist toetust, nii et kool ja orbudekodu toimivad puhtalt safaride, annetuste ja vabatahtliku töö pealt. Näiteks praegu on siin üks saksa naine, kes tuli kuueks kuuks lapsi õpetama. Ka omanike enda lapsed käivad siin samas koolis, et nad teiste lastega hästi läbi saaks. Mis oli omanikest väga armas, on see, et iga kuu võtavad nad oma isikliku maja katuse alla 6 orbudekodu last, kes saavad siis koos nendega nö päris pere juures elada. Kuna nad vahetavad iga kuu kohti, saavad kõik lapsed veidi aega nendega majas elada.

Külaelanikud tapsid küla ümber luusinud leopardi

Matemaatikaõpetaja tutvustas meile koolihooneid ning viis meid iga klassi ette, kus meile siis kohe usinalt üks laul lauldi. Ma olin üllatunud kui kiirelt need lapsed toolilt püsti hüppasid ja viisakalt seistes laulma asusid. Tõeline distsipliin! Võrreldes selle avaliku kooliga Nungwis, oli see nagu öö ja päev. Me tundsime end veidi halvasti, et lapsed pidid meile esinema, kuid see on õpetajate jaoks auasi, et näidata, kui tublid nende lapsed on. Kõik laulud olid sellest, kuidas nad on nii tänulikud ja õnnelikud, et neil on külalised. Lapsed said meilt ka küsimusi küsida ning nad küsisid iga kord, kuskohast me pärit oleme ja mis meie nimed on. Mingil põhjusel leidsid nad minu nime väga naljakas olevat. 😀

Mulle tõesti tundus, et siinsed lapsed õpivad korralikult ja saavad hea hariduse. Taaskord öö ja päev Nungwi kooliga. Peace Matunda teeb tõesti head tööd. Meile näidati ka orbudekodu ruume ning kuigi need tundusid mulle veidi kõledad ja tumedad, on tegu lihtsalt mu Euroopalike standarditega. Nende laste jaoks on see kodu. Rääkisime ühe 16-aastase neiuga, kes ütles, et tal on väga head hinded ja ta kavatseb kindlasti ülikooli minna ning arstiks õppida. Nii lahe! Ja mõelda vaid, et ta poleks üldse haridust saanud kui Peace Matunda ei oleks talle koolis käimist välja teinud.

Nad olid ka väga uudishimulikud. Ma käisin koera paitamas ning kui ma pärast seda oma majakese poole kõndisin, siis kuulsin, kuidas nurga tagant kostab üks häbelik tere. Ma peatusin ja vaatasin, et tegu on ühe pisikese poisiga. Loomulikult ütlesin ma tere vastu ning küsisin, et kas ta tahab ehk minuga rääkida. Ta noogutas ning kuigi me palju teineteisest aru ei saanud, pidasime ühe toreda vestluse maha. Üsna pea ilmusid vaikselt ka ta sõbrad nurga tagant välja, kes siis mu õlal istuvat kaamerat uudistama asusid. Ma õpetasin poistele, kuidas kaamerat hoida, kuidas silm kaamera vastu panna ja päästikule vajutada. Ja oh, kus neile see alles meeldis. Mul oli hiljem oma sadakond pilti mälukaardil juures. Üsna pea muutus ka Katry murelikuks, tuli vaatama, kas ma tõesti paitan koera nii kaua ja liitus meie fotoklubiga. Ma näitasin poistele ka enekapulka (selfie stick) ning see oli veelgi lõbusam. Lihtsalt vaadake allpool olevaid pilte.

Mis ma tahtsin selle postitusega öelda, on see, et meie raha, isegi kuigi see tundub Euroopas väike summa, saab inimeste elusid muuta ning kui me reisime, siis me peaksime alati proovima leida sotsiaalselt vastutustundlikke ärisid, kes annavad ka kogukonnale tagasi ja ehitavad seda üles. Ma olen näinud, kuidas see toimib ja see on võrratu. Selle rahaga, mis me neile andsime (ning mitte mingi almusena, vaid saime ju vastu safari, majutuse ja söögi), saavad nad maksta õpetajate palku, osta lastele kooliriideid ja õpikuid ning kindlustada siinsetele lastele sooja koolilõuna. Kas see pole mitte tore?

Unimütsid Peace Matunda MTÜ omanikega

K.

You may also like

kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga