Zanzibar: eksootilised vürtsid ning ajalooline Stone Town

Click here to see this post in English.

Meil oli vääääga pikk päev kohalikus vürtsifarmis ning Stone Townis. Palju huvitavaid lugusid ning pilte…

Meil oli pikk-pikkkk päev kohalikus vürtsifarmis ning Stone Townis (otsetõlkes ‘Kivilinn’). Jambo Vürtsifarm asub Zanzibari pealinna lähedal ning põhimõtteliselt on tegu suure farmiga, kus kasvatatakse vabalt igasugu puuvilju ja kuulsaid vürtse. Kuigi Zanzibari saarel on paljud neist taimedest võõrad, st paarsada aastat tagasi imporditud, siis siinne mullastik ning kliima on nende kasvatamiseks suurepärane. Kohalikel on kõikide taimede jaoks oma eesmärk – alates looduslikust viagrast ja lõpetades vähiravi ning meigiga. Sel korral vedas meil giidiga väga – Raphael oli väga viisakas, põhjalike teadmistega ning vastas kõikidele mu küsimustele (mida mul on tavaliselt palju).

Kardemon

Ma tahaks, et mul oleks kõik need vürtside ja puuviljade nimed ning kasutusvaldkonnad meelde jäänud, kuid kahjuks mitte. Neid oli lihtsalt nii palju. Puuviljadest nägime kindlasti mango-, apelsini-, banaani-, duriani-, avokaado-, papaia- ja leivapuud ning ananassi- ja passionipõõsaid. Tuuri lõpus saime maitsta leivapuu, fanta apelsinide, ananassi ja banaanide värskeid, küpseid ja magusaid vilju. Leivapuu vili maitses väga huvitavalt, veidi meenutas ananassi, kuid konsistentsilt hoopis midagi muud – ma polnud kunagi midagi sellist proovinud. Kookose proovimiseks ronis kohalik külamees puu otsa, kes siis aafrika laulude saatel meile kookose alla tõi. Ta ronis aga nii kõrgele, et kui ta oleks vähem vilunud ning sealt alla kukkunud, siis oleks ta küll halvemal juhul elu kaotanud.

Leivapuu
Papaia puu
Ananassipõõsad
Fanta apelsin
Mango
Meie jaoks palmipuu otsa ronimas
Värske kookosmahl

Vürtsidest saime nuusutada ylang ylang lilli, mida kasutatakse Chanel No. 5 parfüümi valmistamisel. Lisaks sellele veel jasmiini, sidrunheina ning kaneelipuu tüve. Isegi kaneelipuu lehed lõhnavad nagu kaneel. Nägime ka maailma kalliduselt teist vürtsi puu otsas kasvamas. Kas oskad arvata, mis see on? Tegu on vaniljega! Nimelt võtab vaniljeväädi eest hoolitsemine seitse aastat aega, enne kui ta vilja hakkab kandma. Kui vanilje on küps, on magusat lõhna kogu aed täis. Uudistasime ka ingveri- ja kardemonitaimi ning kohvi ja muskaatpähkleid puu otsas kasvamas. Loomulikult ka pipravääte. Huvitav on see, et kõik neli sorti pipart valmistatakse samast taimesordist ja saagist. Roheline pipar korjatakse enne pipra valmimist, niisiis jääb ta värv roheliseks. Punane pipar korjatakse kui pipar on valminud ja punast tooni. Must pipar saab värvi päikese käes kuivatades ning valge pipar leotatakse vees koorest lahti, nii et alles jääb valge sisu. Zanzibar on aga kuulus oma nelgikasvatuse poolest ning siinne nelgi vürts on oma intensiivsuse tõttu maailma kõige kallim ja ihaldatuim.

Vanilje
Kaneelipuu
Anatot kasutatakse meigiks
Kohalik poiss näitab, kuidas anatot kasutada
Ja voilaa, oranžikad huuled!
Kohvipuu
Ingveri lehed
Ingveri juured
Pipraväädid

Kogu vürtsifarmi tuuri jooksul kõndis meie kannul üks kohalik poiss, kes meile oma osavate näppudega loodusest enesest ehteid valmistas. Tõesti talendikas kutt. Ta meisterdas meile käigu pealt kaelakeed, kõrvarõngad, käevõrud (minu lemmik), mütsid ning isegi päikseprillid. Kogu tegevuse point oli muidugi meilt tuuri lõpus tippi saada, kuid ega me kadedad polnud, kuna ma olen alati seda meelt, et kui inimene vähemalt üritab midagi teha, ei istu niisama ning kasutab oma talente, siis tuleb teda toetada.

Kõrvarõngad
Käevõru
Vasakult: autojuht Muhammed, Katry, meisterdaja kutt, mina, giid Raphael

Pärast vürtsifarmi sõitsime Stone Towni poole. Stone Town on ajalooline osa Zanzibari linnast, autonoomse saare nö pealinnast. Sõnaotseses mõttes on tegu saare vanalinnaga. Me alustasime jalutuskäiku kohalikul kinnisel kalaturul, kuhu meie giid meid poolvägisi vedas ning kust meie kiiremas korral jalga tahtsime lasta.  Meid ümbritsesid sajad kalamehed, tuhanded maiad kärbsed, kalade sisikonnad, soomused ja silmapallid. Kõik see põrandal ning seintel laiali, mida siis pruunikasmustja veega aeg-ajalt mööda põrandat veelgi laiali aeti. Ma ahmisin muudkui õhku, mida seal polnud, ning palusin mõttes Jumalat, et ma sealt kiirlet sääred saaks teha, kuna pidevad okserefleksid mu kurgus – ‘aroomid’ olid lihtsalt selles kuumuses eriliselt ‘mõnusad’ – tahtsid reaalsuseks saada. Lisaks ajasid ka kohalikud higised kalamehed külge. No andke andeks, aga sellises keskkonnas “sa oled nii ilus” ajab mind sõna otseses mõttes oksele.

Järgmine peatus oli endine Zanzibari orjaturg. Või õigemini selle jäänukid, kuna peamised orjakambrid on kinni ning sinna peale on ehitatud üks saare väheseid anglikaani kirikuid. Tegu oli Ida-Aafrika suurima orjaturuga, kus oli ostjaid üle kogu Ida – Araabiast kuni Indiani. 1800. aastaks oli orjaturg niivõrd suureks kasvanud, et iga aasta käis turult läbi 40 000 – 50 000 mandrilt röövitud vaba inimest, kes siis paatides saarele sõidutati, et seal nad maha müüa. Käisime kahes säilinud orjakongis sees ning tegu oli tõeliselt kurva vaatepildiga. Vaadake alt pilte – ühte väiksesse kambrisse oli surutud 50 meest ning teise 50 naist ja 25 last. Lapsed anti nö muidu rikkamatele ostjatele kaasa, kuid kuna neist polnud suurt töötegijat, siis tihti tehti neile lihtsalt kohe ots peale. Mehed ja naised olid kaela- ja jalgupidi teineteise külge aheldatud, et nende põgenemist ennetada. Ruumis oli paar üliväikest ‘akent’ (mis on nüüd suuremaks tehtud), mis pidid õhku ja valgust sisse laskma. Reaalsus oli see, et paljud lämbusid õhupuuduse tõttu ning kuna vangid ei saanud ka kaks päeva süüa ega juua, andsid paljud juba enne oksjonit elu.

Koobas, kus nad 50 meesorja hoidsid
Koobas 50 nais- ja 25 lapsorjale

Kui nad siiski need kaks päeva ilma toidu ja joogita ning vähese õhuga ellu jäid, siis sellele järgnes oksjon, kus nad esmalt piitsutamiseks ükshaaval suure jojoba puu külge seoti. Piitsutamise eesmärk oli välja selgitada, kes olid nö tugevad ja kes nõrgad. Need, kes ei hakanud piitsutamise ajal nutma, olid tugevad ning müüdi kiiresti ja suure raha eest maha. Need, kes ei näinud piisavalt tugevad, jäid tihti otsmata ning saadeti tagasi kongi järgmist oksjonit ootama – seda muidugi juhul kui nad suutsid veel paar päeva ilma toidu ja joogita vastu pidada. Tume ajalugu. Meie giid viis meid ka osade endiste kongide kohal asuvasse anglikaani kirikusse, kus ta suure suuga anglikaani piiskoppi, inglasi ja kristlust kiitis ning isegi orjade sõbraks nimetas. Oma peas mõtlesin, et on alles iroonia, kuna vaid veidi aega enne seda ajasid britid ise Lääne-Aafrikas suurt orjaäri, seda lausa mitusada aastat. Ka nende industrialiseerimine sai osaliselt toimuda vaid tänu nende kolooniast, Uuest Maailmast ehk Ameerikast toodud toorainele, mida korjasid just Aafrikast Ameerikasse veetud orjad. Britid polnud sugugi inglid. Kahjuks on just Aafrika inimesed tihti teiste rahvaste ja riikide ahnuse tõttu palju kannatanud.

Anglikaani kirik, mis ehitati endise orjaturu kohale
Orjamonument

See jutt läks nüüd veidi pikaks, aga ma olen suur ajaloofänn ning loen alati palju juba enne sihtkohta jõudmist. Igatahes, me jätkasime oma ringkäiku Stone Town looklevatel vanadel tänavatel, kus külastasime väikeseid suveniiripoode ning jõime värskelt masinast läbi lastud suhkruroomahla. Uskumatu, et kuigi suhkruroog seisis terve aeg väljas 30-kraadises kuumuses, tuli pressides välja külm mahl, mida siis omakorda laimiga maitsestati. Reisi lõpus külastasime kuulsat Forodhani toiduturgu, mis on põhimõtteliselt nagu igal õhtul toimuv suur päikeseloojangu grillifestival. Ma eeldasin, et toit on turul soodne ning seega kühveldasin oma taldrikule vardasse aetud krevette, tuunikala, kohalikku kartulilaadset toodet ning mingit saia. Aga oi, ma eksisin, kuna toit oli väga kallis! Kaks korda hind, mis ma maksan muidu Nungwi rannas olevas restoranis. Tõeline turistilõks! Õnneks oli Zanzibari pitsa oluliselt soodsam ja parem ning kuigi ta meenutas mulle rohkem prantsuse creppe kui pitsat, oli nutella, banaani ja kookosega tellitud pitsa tõeliselt maitsev magus suutäis.

Suhkruroo mahl tegemises
India uksed

 

Zanzibari pitsa

Sõit koju oli huvitav, kuna me autojuhil ei olnud päeval piisavalt raha, et oma sõbra käest kanistris rohkem bensiini osta ning seega hakkas umbes 40 km enne kodu bensiinituli vilkuma. Üsna pea aeglustas me autojuht kiirust nii 15 km/h ning pani neutraalse käigu sisse. Me olime tõsiselt mures, et nüüd me siia pimedasse džungliteele jäämegi, kuid õnneks veeresime me õnnelikult koju.

Me oleme Zanzibaril nüüd umbes 10 päeva olnud ning võtame varsti praami mandrile, kus meid ootavad uued seiklused, põnevad suurlinnad ja turud, kohviistandused ning loomulikult safari.

K.

You may also like

kommentaari

  1. Oiii nii toredad postitused ikka…saan kohe palju targemaks neid lugedes. :D. Asjalikult kirjutatud. Mõnusaid seiklusi sulle! Ootan juba järgmist postitust ;)kalli-kalli! Pai!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga