Zanzibar: vihmametsad ning hiigelkilpkonnad

Click here to see this post in English.

See oli üks äge seiklus!

Kuna ühistranspordiga üle saare liiklemine on põhimõtteliselt võimatu, siis palkasime selleks päevaks endale autojuhi – erakordselt viisaka noore mehe Mahmedi. Jah, loomulikult saab saarel ka dalla-dalladega ringi liigelda, aga põhimõtteliselt tähendab see 50km peale 2-3 tunnist reisi, kus sa istud 30 kraadises kuumuses, kahe ruutmeetrises autokastis, kokku surutud kümne kohaliku inimesega ja võib-olla ka väiksema koduloomaga. Huvitav kogemus tõesti, aga väga väsitav, ebamugav ja raske kogemus. Lisaks sellele on vihmamets, kuhu me esmalt sõitsime, saare keskosas, ning sinna viivad vaid tõeliselt kaheldava kvaliteediga teed.

Dalla-dalla, mis viib saare pealinna, inimesed istuvad kastis

Teekond džunglisse oli omaette kogemus – me sõitsime läbi pisikeste traditsiooniliste külade, kus elukvaliteet on veel halvem kui meie Nungwi külas ning teed on nii kehvad, et enamus aega oli meie kiirus vaid 15km/h. Kuid veelgi enam – iga kümne kilomeetri tagant peatasid meid politseinikud, kes olid teele bloki seadnud ning kontrollisid siis kõiki mööduvaid sõidukeid. Kuid ausalt öeldes, see tegevus polnud mitte turvalisuse nimel, vaid lihtsalt nende enda ahnuse nimel, kuna kogu selle tsirkuse eesmärk oli politseinike enda isiklikke (ja mitte riigi) kukruid täita. Üldiselt läks meil õnneks ja pääsesime niisama, kuid ühe korra ei vedanud meie autojuhil ühe eriliselt kurja ja ülbe politseinikuga, kes võttis lihtsalt tema juhiloa ning kõndis siis teisele poole teed, et me autojuht Mahmed siis talle rahaga järgneks. Mahmed võttiski vaikselt rahakotist paar rahatähte välja ning vahetas siis teisel pool teed selle raha oma juhiloa vastu. Mahmed needis politseid iga patrulli aeg. Ja see on täiesti loogiline kui politsei on niivõrd korrumpeerunud. Katry ütles tabavalt, et kui Eestis tunneme end politsei läheduses turvalisemalt, siis siin tuleb politsei läheduses hirm peale. Me kohtasime sakslasi, kes rentisid ise auto ja sõitsid sellega ringi ning pidid mitmel korral “kiiruse ületamise eest” trahvi maksma. Kiirust nad tegelikult ületanud ei olnud. Ühel politseinikul polnud isegi fabritseeritud tõendeid, tema mõõtis kiirust ainuüksi oma silmadega! Võimas mees.

Jõudsime Jozani vihmametsa

Jõudsime siis lõpuks Jozani vihametsa. Tegu on suurima põlismetsaga, mis Zanzibari saarel alles on jäänud. Meid juhtis äärmiselt apaatne giid, kes juhatas meid läbi loodusraja, kus saime oma silmaga näha kuulsaid ja väljasuremisohus Punaseid Kolumbuse ahve ning Skyes ahve, kes ronisid meie kohal puudel. Mõnel ahvil oli ka oma ahvibeebi süles, mis oli küll väga armas. Nägime ka palju huvitavaid puid nagu eukalüptuse puu ja palmiõlipuid, mis on tavalistest palmidest erinevad. Hiljem jätkasime jalutuskäiku läbi mangroovide metsa, kus kasvavad puud, mis elavad soolvees. Mangroovi puud elavad sümbioosis krabidega, kelle urud aitavad puudel hapnikule ligi pääseda. Vastutasuks söövad krabid puu seemneid ja lehti. Kui välja arvata tappev kuumus, siis oli tegu päris laheda kogemusega.

  

Pärast vihmametsa jätkasime teekonda saare pealinna poole, et sadamast paadiga Prison Island (otsetõlkes Vanglasaar) poole liikuda. Meie autojuht viskas meid sadamas maha, kus meid siis üks suvaline tüüp paadi peale juhatas ning ütles, et see paat viib meid saarele. Paat oli väike ning me jagasime seda paarikestega Saudi Araabiast ning Belgiast (sain õnneks oma prantsuse keelt natukene harjutada). Lainete kõrgus ning paadi suurus tähendas juba eos, et tegu tuleb raske reisiga. Ja nii see oli. Pärast 30-minutilist paadireisi ja istumisplangule paaniliselt klammerdumist, olime me mõlemad Katryga soolveega üle valatud ning mina olin kergelt merehaige. Paadimeeste arvates oli see päris naljakas kui me iga laine järel plikalikult kilkasime. Me ei pahandanud, sest vähemalt jahutas vesi meid korralikult maha.

Vanglasaar on väike, umbes 800×200 meetrit. Sellest pidi algselt saama vangla, kuid see ei juhtunud kunagi. Selle asemel kasutati saart orjade transpordimisel vahepunktina ning hiljem haigete karantiinina. Ilus minevik sel saarel igatahes pole. Kuid 20. sajandi alguses toodi Seišellidelt saarele suur perekond hiigelkilpkonni, mis meelitab tänapäeval külastajaid üle maailma. See oli väga lahe! Hiigelkilpkonnad jalutasid lihtsalt vabalt ringi ja inimesed nende vahel. Ma komistasin alguses peaaegu ühele kilpkonnale otsa ning üks kilpkonn ajas mind taga (ma eeldan, et toidu saamise eesmärgil, mu käes oli salatileht), kuid õnneks on nad äärmiselt aeglased. Me saime neid toita ja paitada. Seal oli nii suuremaid kui ka väiksemaid selle ning vanim neist lausa 192 aastane. Tal tundus samas kogu sellest trianglist juba kopp ees olevat, kuna ta näol oli püsivalt selline ‘Grumpy Cat’ grimass.

Pärast kilpkonnadel külaskäiku puhkasime veidi saare imeilusal rannal ning siis leidsime tee tagasi linna. Me läksime Stone Towni kauaoodatud lõunale ning Mahmed viis meid ühte väga odavasse ja ägedasse kohta. Koht meenutas sööklat, kuid hügieeniolukorda arvestades oleks Euroopas see koht juba ammu Tervisekaitse poolt kinni pandud. Samas oli toit väga hea ja soodne. Me sõime riisi spinati, ubade ja vürtsika kastmega ning kõik see pluss värske mahl läks meile umbes kaks eurot maksma.

Lõunapeatusele järgnes kiire turupeatus, kust ostsime värskeid puuvilju, mangosid, banaane ja passionivilja, hotelli kaasa. Umbes 5 passionivilja ja 5 väiksemat mangot läks meile veidi üle kahe euro maksma. Aga need on ka head! Viimane peatus enne kodu oli sularahaautomaat, kuna siin on põhimõtteliselt võimatu kaardiga maksta ja isegi kui see on võimalik, siis see pole soovitatav, kuna petiseid on palju, kes kasutavad su krediitkaardiinfot kurjast või lihtsalt kasseerivad suure vahendustasu, mis hiljem halva üllatusena kontoväljavõttelt vastu vaataks. Kohaliku raha kurss on naeruväärne – kõige suurem kupüür on 10 000 Tansaania shillingut ning selle väärtus on 4 eurot. Nii et põhimõtteliselt oleme me siin miljonärid ning võtame ühe korraga välja sadu tuhandeid shillinguid, mis on üks korralik jäme patakas raha. Äärmiselt ebamugav kaasas vedada.

 

Me oleme Katryga haigeks jäänud, saime miskisugused halvad toidubakterid endale külge ühest restoranist, mida me külastasime (kuigi nad on Tripadvisoris number üks restoran). Meie pereema siin ütles, et paljud inimesed on seal midagi taolist kallale saanud, sama jutt paljude teiste toidukohtadega. Probleem on selles, et kuna siin on nii kuum, siis näiteks kala läheb juba tunnikesega täiesti halvaks ning seetõttu ei piisa isegi külmkapist, vaid kõik tuleb sügavkülma panna. Ja kui mõni jupp tomatit jääb laua peale paariks minutiks, kus räpaste jalgadega kärbes sellel peatub, siis on haigus kiire tulema. Me saime kohalikust apteegist antibiootikume, mis loodetavasti aitavad. Minul on ka korralik vedelikupuudus (mulle ei meeldi üldse sooja vett juua) nii et see muudab mu enesetunde veel hullemaks. Peretädi ja Katry hoiavad mul silma nüüd peal, et ikka ligi 5 liitrit vett iga päev jooksin. Siiani olin 5 ja poole päeva jooksul vaid kaks liitrit vett ja veidi mahla joonud.

Järgmisel korral kirjutan kohalikust Aafrika külaelust, mis on Euroopa külaelust ikka väga-väga erinev.

Tutaonana!

K.

You may also like

kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga