Zanzibar: Exotic Spices and Historic Stone Town

Kliki siia, et näha seda postitust eesti keeles.

We had a long-loooong day of exploring the local spice farm and Stone Town. I took far too many photos.

Jambo Spice Farm is located near Zanzibar Town and grows oh so many different fruit and spices. Even though Zanzibar itself is not native to many of these (except for coconuts, oranges and maybe mango), its ground and weather is perfect for the growth of these plants and the locals have used them for hundreds of years for various purposes from natural viagra to cancer treatment and make-up. This time we had an amazing guide Raphael – very polite and knowledgable. He even answered all my questions (usually I have many).

Meil oli pikk-pikkkk päev kohalikus vürtsifarmis ning Stone Townis (otsetõlkes ‘Kivilinn’). Jambo Vürtsifarm asub Zanzibari pealinna lähedal ning põhimõtteliselt on tegu suure farmiga, kus kasvatatakse vabalt igasugu puuvilju ja kuulsaid vürtse. Kuigi Zanzibari saarel on paljud neist taimedest võõrad, st paarsada aastat tagasi imporditud, siis siinne mullastik ning kliima on nende kasvatamiseks suurepärane. Kohalikel on kõikide taimede jaoks oma eesmärk – alates looduslikust viagrast ja lõpetades vähiravi ning meigiga. Sel korral vedas meil giidiga väga – Raphael oli väga viisakas, põhjalike teadmistega ning vastas kõikidele mu küsimustele (mida mul on tavaliselt palju).

Cardemon // kardemon

I wish I would remember all the names of purposes of these fruits and spices, but out of fruits we saw mango, jackfruit, orange, banana, avocado, papaya and durian trees and pineapple and passion fruit bushes. We were lucky enough to sample coconuts, pineapples, fanta oranges, jackfruit and bananas straight from the trees that were absolutely delish, ripe and sweet. For coconut sampling we had a local climb actually climb the tree for us, while singing traditional African songs – if he had fell he would have definitely hurt himself bad, if not even lost his life – he was very high up.

Ma tahaks, et mul oleks kõik need vürtside ja puuviljade nimed ning kasutusvaldkonnad meelde jäänud, kuid kahjuks mitte. Neid oli lihtsalt nii palju. Puuviljadest nägime kindlasti mango-, apelsini-, banaani-, duriani-, avokaado-, papaia- ja leivapuud ning ananassi- ja passionipõõsaid. Tuuri lõpus saime maitsta leivapuu, fanta apelsinide, ananassi ja banaanide värskeid, küpseid ja magusaid vilju. Leivapuu vili maitses väga huvitavalt, veidi meenutas ananassi, kuid konsistentsilt hoopis midagi muud – ma polnud kunagi midagi sellist proovinud. Kookose proovimiseks ronis kohalik külamees puu otsa, kes siis aafrika laulude saatel meile kookose alla tõi. Ta ronis aga nii kõrgele, et kui ta oleks vähem vilunud ning sealt alla kukkunud, siis oleks ta küll halvemal juhul elu kaotanud.

Jackfruit // leivapuu
Papaya tree // papaia puu
Pineapple bushes // Ananassipõõsad
Fanta orange // Fanta apelsin
Mango
Climbing the palm tree for us // Meie jaoks palmipuu otsa ronimas
Fresh coconut juice // Värske kookosmahl

From spices we got to smell ylang ylang flowers that are used to produce Chanel No. 5. Also jasmine, lemongrass and cinnamon bark. Even cinnamon leaves smell like cinnamon. We also saw the second most expensive spice in the world – vanilla – growing on the trees. It takes more than 7 years of work for vanilla to start carrying fruit. Our guide said that when vanilla turns ripe, the sweet smell can be smelled from the other side of the farm. We also saw ginger and cardemon plants and coffee and muscat nuts growing on trees. Naturally, pepper plants too. Interestingly, all four types of pepper are actually produced from the same plant. Green pepper is harvested before the pepper is ripe, red pepper is ripe pepper, black pepper is pepper dried under the sun and white pepper is put in water so the peel of the pepper would come off and you are left with white pepper. Zanzibar itself is most famous for cloves – apparently the best and most expensive clove grows in Zanzibar, where the rich soil gives cloves especially strong flavour.

Vürtsidest saime nuusutada ylang ylang lilli, mida kasutatakse Chanel No. 5 parfüümi valmistamisel. Lisaks sellele veel jasmiini, sidrunheina ning kaneelipuu tüve. Isegi kaneelipuu lehed lõhnavad nagu kaneel. Nägime ka maailma kalliduselt teist vürtsi puu otsas kasvamas. Kas oskad arvata, mis see on? Tegu on vaniljega! Nimelt võtab vaniljeväädi eest hoolitsemine seitse aastat aega, enne kui ta vilja hakkab kandma. Kui vanilje on küps, on magusat lõhna kogu aed täis. Uudistasime ka ingveri- ja kardemonitaimi ning kohvi ja muskaatpähkleid puu otsas kasvamas. Loomulikult ka pipravääte. Huvitav on see, et kõik neli sorti pipart valmistatakse samast taimesordist ja saagist. Roheline pipar korjatakse enne pipra valmimist, niisiis jääb ta värv roheliseks. Punane pipar korjatakse kui pipar on valminud ja punast tooni. Must pipar saab värvi päikese käes kuivatades ning valge pipar leotatakse vees koorest lahti, nii et alles jääb valge sisu. Zanzibar on aga kuulus oma nelgikasvatuse poolest ning siinne nelgi vürts on oma intensiivsuse tõttu maailma kõige kallim ja ihaldatuim.

Vanilla // Vanilje
Cinnamon tree // Kaneelipuu
Anato that’s used for makeup // Anatot kasutatakse meigiks
Local kid showing us how to use Anato // kohalik poiss näitab, kuidas anatot kasutada
And voila! Orange lipstick! // And voilaa, oranžikad huuled!
Coffee tree // kohvipuu
Ginger leaves // Ingveri lehed
Ginger roots // Ingveri juured
Pepper wines // Pipraväädid

All throughout the trip we had a local boy following us around – making us “jewellery” straight from the nature. He was really talented! He made everything from necklaces, earrings, bracelets to hats and even sunglasses. The whole point of this was to earn a nice tip in the end and we did not feel jealous to award him with some – at least the boy was trying to work and earn money with something he’s good at.

Kogu vürtsifarmi tuuri jooksul kõndis meie kannul üks kohalik poiss, kes meile oma osavate näppudega loodusest enesest ehteid valmistas. Tõesti talendikas kutt. Ta meisterdas meile käigu pealt kaelakeed, kõrvarõngad, käevõrud (minu lemmik), mütsid ning isegi päikseprillid. Kogu tegevuse point oli muidugi meilt tuuri lõpus tippi saada, kuid ega me kadedad polnud, kuna ma olen alati seda meelt, et kui inimene vähemalt üritab midagi teha, ei istu niisama ning kasutab oma talente, siis tuleb teda toetada.

Earrings // kõrvarõngad
Bracelet // käevõru
From left: driver Muhammed, Katry, crafts guy, me, tour guide Raphael // Vasakult: autojuht Muhammed, Katry, meisterdaja kutt, mina, giid Raphael

After Spice Farm we made our way to Stone Town. Stone Town is the historic old part of Zanzibar Town, the main city on the autonomous island. We started off at the local fish and meat market. I wish we had not gone there but our tour guide insisted and before we noticed, we were surrounded by local fishermen, thousands of flies, guts and eyeballs all over the floor, flooded around the floor with blackish-brown water. I was grasping air that we had so little inside the market building. But oh man, did it have the strongest fish smell. I felt constant gag reflexes in my throat and tried to walk fast to get away from the smell, flirt, diseases and staring local men who wanted to flirt in the middle of that chaos. I’m sorry but “you are so beautiful” does not work when I feel like throwing up.

Pärast vürtsifarmi sõitsime Stone Towni poole. Stone Town on ajalooline osa Zanzibari linnast, autonoomse saare nö pealinnast. Sõnaotseses mõttes on tegu saare vanalinnaga. Me alustasime jalutuskäiku kohalikul kinnisel kalaturul, kuhu meie giid meid poolvägisi vedas ning kust meie kiiremas korral jalga tahtsime lasta.  Meid ümbritsesid sajad kalamehed, tuhanded maiad kärbsed, kalade sisikonnad, soomused ja silmapallid. Kõik see põrandal ning seintel laiali, mida siis pruunikasmustja veega aeg-ajalt mööda põrandat veelgi laiali aeti. Ma ahmisin muudkui õhku, mida seal polnud, ning palusin mõttes Jumalat, et ma sealt kiirlet sääred saaks teha, kuna pidevad okserefleksid mu kurgus – ‘aroomid’ olid lihtsalt selles kuumuses eriliselt ‘mõnusad’ – tahtsid reaalsuseks saada. Lisaks ajasid ka kohalikud higised kalamehed külge. No andke andeks, aga sellises keskkonnas “sa oled nii ilus” ajab mind sõna otseses mõttes oksele.

Next stop was to the former slave market of Zanzibar, the largest slave market on the East Coast of Africa. By 1800s, every year around 40 000 – 50 000 free people were kidnapped from the mainland and brought to the island for sale. They had buyers from all over the east coming to buy slaves – from Arab world to India. Although many of these slave cells are now burried under the Anglican Cathedral, two cells are open for visitors next to the church and show visitors the appalling realities of the trade. Tiny windows cast weak shades of sunlight into the chambers and it’s hard to breath even when they’re empty. A small chamber where men were held (you can see a picture below) held 50 men at once. They were there for two days after the journey and received no food or water. Many died from dehydration or just chocked to death because there was no air. The other cell held about 50 women and 25 children. Children were usually given for free to wealthier buyers but they were often slaughtered because plantation owners did not find children strong enough for work.

Järgmine peatus oli endine Zanzibari orjaturg. Või õigemini selle jäänukid, kuna peamised orjakambrid on kinni ning sinna peale on ehitatud üks saare väheseid anglikaani kirikuid. Tegu oli Ida-Aafrika suurima orjaturuga, kus oli ostjaid üle kogu Ida – Araabiast kuni Indiani. 1800. aastaks oli orjaturg niivõrd suureks kasvanud, et iga aasta käis turult läbi 40 000 – 50 000 mandrilt röövitud vaba inimest, kes siis paatides saarele sõidutati, et seal nad maha müüa. Käisime kahes säilinud orjakongis sees ning tegu oli tõeliselt kurva vaatepildiga. Vaadake alt pilte – ühte väiksesse kambrisse oli surutud 50 meest ning teise 50 naist ja 25 last. Lapsed anti nö muidu rikkamatele ostjatele kaasa, kuid kuna neist polnud suurt töötegijat, siis tihti tehti neile lihtsalt kohe ots peale. Mehed ja naised olid kaela- ja jalgupidi teineteise külge aheldatud, et nende põgenemist ennetada. Ruumis oli paar üliväikest ‘akent’ (mis on nüüd suuremaks tehtud), mis pidid õhku ja valgust sisse laskma. Reaalsus oli see, et paljud lämbusid õhupuuduse tõttu ning kuna vangid ei saanud ka kaks päeva süüa ega juua, andsid paljud juba enne oksjonit elu.

The cave where they kept 50 male slaves // Koobas, kus nad 50 meesorja hoidsid
The room for 50 women and 25 child slaves // Koobas 50 nais- ja 25 lapsorjale

If they managed to survive the journey to Zanzibar and the following two days in the dark and cramped cell, chained together by neck and feet with other unfortunate ones, then you were taken to the marketplace. They chained each individual to a large jojoba tree where they whipped them to see their ‘worth’. The ones who did not cry were bought with higher price and the ones who started crying were often not bought and sent back to the cells where they waited for another auction – that being when they managed to survive another two days without food and water. Dark-dark history. Our guide took us to the church above the former cells and really praised the Anglican bishop, the British and Christianity, even calling them the friends of the slaves, for saving the people from slavery in the end of 19th century. I found it a bit ironic considering how the British themselves used slaves for hundreds of years and supported most of their industrialisation with slave labour from West Coast of Africa to receive cheap raw materials from their new colonies in the New World aka America. The British are far from being angels themselves. Unfortunately it was often poor African local people who had to suffer in history due to other countries’ ambitions and greed.

Kui nad siiski need kaks päeva ilma toidu ja joogita ning vähese õhuga ellu jäid, siis sellele järgnes oksjon, kus nad esmalt piitsutamiseks ükshaaval suure jojoba puu külge seoti. Piitsutamise eesmärk oli välja selgitada, kes olid nö tugevad ja kes nõrgad. Need, kes ei hakanud piitsutamise ajal nutma, olid tugevad ning müüdi kiiresti ja suure raha eest maha. Need, kes ei näinud piisavalt tugevad, jäid tihti otsmata ning saadeti tagasi kongi järgmist oksjonit ootama – seda muidugi juhul kui nad suutsid veel paar päeva ilma toidu ja joogita vastu pidada. Tume ajalugu. Meie giid viis meid ka osade endiste kongide kohal asuvasse anglikaani kirikusse, kus ta suure suuga anglikaani piiskoppi, inglasi ja kristlust kiitis ning isegi orjade sõbraks nimetas. Oma peas mõtlesin, et on alles iroonia, kuna vaid veidi aega enne seda ajasid britid ise Lääne-Aafrikas suurt orjaäri, seda lausa mitusada aastat. Ka nende industrialiseerimine sai osaliselt toimuda vaid tänu nende kolooniast, Uuest Maailmast ehk Ameerikast toodud toorainele, mida korjasid just Aafrikast Ameerikasse veetud orjad. Britid polnud sugugi inglid. Kahjuks on just Aafrika inimesed tihti teiste rahvaste ja riikide ahnuse tõttu palju kannatanud. 

The anglican church that was built over the former slave market // Anglikaani kirik, mis ehitati endise orjaturu kohale
Slave monument // orjamonument

Sorry about the rant. I am just passionate about history and read a lot even before heading to the country. Anyways, we continued our way through the narrow winding streets of Stone Town. Visited some little and cool souvenir shops and drank fresh sugar cane juice, straight from the press. It’s wonderful how the juice coming out of the canes is really cold, even though the weather outside is unbearably hot. We ended our trip with visiting the famous Forodhani Gardens where locals have a huge BBQ fest every evening at dawn. I figured that food will be cheap so grabbed skewers with tuna and shrimp, some local potato thingy and a bun – as it turns out, it was expensive as hell! About the price of a normal meal here at a beach restaurant. Seems like a tourist trap to me. Luckily the Zanzibari pizza (that reminded me more of French creppes than pizza) we ordered with nutella, banana and coconut was really yummy.

See jutt läks nüüd veidi pikaks, aga ma olen suur ajaloofänn ning loen alati palju juba enne sihtkohta jõudmist. Igatahes, me jätkasime oma ringkäiku Stone Town looklevatel vanadel tänavatel, kus külastasime väikeseid suveniiripoode ning jõime värskelt masinast läbi lastud suhkruroomahla. Uskumatu, et kuigi suhkruroog seisis terve aeg väljas 30-kraadises kuumuses, tuli pressides välja külm mahl, mida siis omakorda laimiga maitsestati. Reisi lõpus külastasime kuulsat Forodhani toiduturgu, mis on põhimõtteliselt nagu igal õhtul toimuv suur päikeseloojangu grillifestival. Ma eeldasin, et toit on turul soodne ning seega kühveldasin oma taldrikule vardasse aetud krevette, tuunikala, kohalikku kartulilaadset toodet ning mingit saia. Aga oi, ma eksisin, kuna toit oli väga kallis! Kaks korda hind, mis ma maksan muidu Nungwi rannas olevas restoranis. Tõeline turistilõks! Õnneks oli Zanzibari pitsa oluliselt soodsam ja parem ning kuigi ta meenutas mulle rohkem prantsuse creppe kui pitsat, oli nutella, banaani ja kookosega tellitud pitsa tõeliselt maitsev magus suutäis.

Sugar cane juice in the making // Suhkruroo mahl tegemises
Indian doors // India uksed

 

Zanzibar pizza

The drive home was interesting because our driver did not have enough money to buy gas from his friend and about 40 km before home the gas light started blinking. Soon after, the driver slowed down to 15 km per hour and put on a neutral gear. We were seriously worried we will stay on the road in the middle of nowhere, in complete darkness. All gas stations were closed. We even offered him to buy some. Luckily we made it back home safely.

We have been in Zanzibar for 10 days now and will soon take the ferry to the mainland where we will have more adventures at local markets, coffee plantations and of course safari.

Sõit koju oli huvitav, kuna me autojuhil ei olnud päeval piisavalt raha, et oma sõbra käest kanistris rohkem bensiini osta ning seega hakkas umbes 40 km enne kodu bensiinituli vilkuma. Üsna pea aeglustas me autojuht kiirust nii 15 km/h ning pani neutraalse käigu sisse. Me olime tõsiselt mures, et nüüd me siia pimedasse džungliteele jäämegi, kuid õnneks veeresime me õnnelikult koju.

Me oleme Zanzibaril nüüd umbes 10 päeva olnud ning võtame varsti praami mandrile, kus meid ootavad uued seiklused, põnevad suurlinnad ja turud, kohviistandused ning loomulikult safari.

K.

You may also like

6 Comments

  1. Oiii nii toredad postitused ikka…saan kohe palju targemaks neid lugedes. :D. Asjalikult kirjutatud. Mõnusaid seiklusi sulle! Ootan juba järgmist postitust ;)kalli-kalli! Pai!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *